Tervitused.

Inglise keele eksam lõpuks möödas. Täna oli suuline osa hommikul kell 10. Venis, mis tähendab, et minu kord jõudis umbes veerand 11 alles kätte. Pole hullu, 20-st punktist sain 16, tahtsin rohkemat, aga monoloogi teema oli väga vale minu jaoks. "Mõned inimesed ütlevad, et naabrite tundmine ja abistamine ei ole oluline". No mida kurat ma jahun kaks minutit sellel teemal. Klassiõde ütles, et tema sai väga halva teema, mis minu jaoks oleks olnud ideaalne. "Mõned inimesed ütlevad, et teatriskäik on raha raiskamine". Jah, see oleks my cup of tea olnud ning selle väite konkreetselt ümber lükanud ja tõenäoliselt lisanud kurjalt "Who, show me who says something like that!!", nali naljakas (aga nii oleks läinud). Küsimuste moodustamine läks nobedalt ja muidu polnudki suulisel osal miskit viga, lihtsalt vale monoloogi valisin.
Kirjalik osa aga... ma ei teagi, mida sellest arvata. Kuulamine oli täielik alt minek. Just vaatasin seitsmeseid uudiseid ja sealgi oli nurisemist kuulamise pärast, et midagi pole aru saada. Ja jällegi ei taha punktisummat ennustama hakata, kuigi vaatasin juba ülikooli sisseastumiste kohapealt, et kus on vaja võõrkeele eksamit ja kus mitte.
Järgmine eksam on ühiskond ja siis ajalugu. Kui ma selle kuradi uurimustöö ka lõpuks valmis saaksin, siis oleks põhimõtteliselt kooliga ühelpool ja saaks hakata mõtteid mõlgutama tuleva suve peale.

Eile õhtul sattusin ETV pealt vaatama "Täna õhtul Jaan Tätte". Jube hea oli ning nüüd tahan juunis Käsmu minna ja teda live's kuulata, ei jaksa enam oodata. Kersna kiitis väga hoolega ja ütles ka, et Matvere-Tätte oleks naiste jaoks tervikuna ideaalmees. Selle peale Matvere naljatades küsis "Kuule, Vahur, kes s i n u ideaalmees on?" Naljakas.

Ma näen unenägusid jälle. Või noh, nüüd ärgates mäletan, mida nägin ja need on nii totralt naljakad olnud.

Eile käisin Muugal, kell kaks päeval jõudsin lõpuks kohale. Algul pidin laupäeva õhtul juba minema, aga siis läksin teatrisse hoopis ja oleksin liiga hilja pärale jõudnud.

"Ohvrit mängides", nüüd nägin Võigemasti mitte-Rannapina ka ära ja peab tõdema, et tegemist on ikka väga-väga andeka näitlejaga. Etendus ise oli vaimukas, naersin mina, naeris Nora ja naersid ka näitlejad. Indrek Ojari oli vahepeal ikka täiesti lootusetu. Seisis küll tõsise näoga, kuid lõpuks andis alla, istus pingile, peitis näo kätesse ja lihtsalt võppus naerda ning see ajas mind ja Norat samuti veel rohkem naerma. Mart Toome peitis end lille taha, et publik ei näeks, kuidas tema naeris. Kui ma emale seda rääkisin, siis ta oletas, et me võisime oma naeruga neid ise veel rohkem naerma ajada. Ma loodan südamest, et see nii ei olnud.

Täna sadas vihma. Viis minutit.
Palun hoovihma! Ja äikest.