"Maailma kõige ilusam Lauri". Nii me Siljaga õhkasime ülemöödunud laupäeval, kui olesklesime hella hundi terrassil. Pole vaja hakata selgitama, millise Lauri kohta see käis, aga ta tõepoolest on ilus.
Kena suvi - vihm ja külm, nagu ikka Eestile kombeks. Aga nagu Marta mulle kirjutas, et Eestimaa suvi on nagunii läbi vihma südames ja nii ongi.
Tahaks panna panuse, et täna õhtul ei hakka vihma sadama, kui me Albus vargamäge vaatame, aga kardan, et kaotaksin sel juhul. Ehk siis tennised jalga, soe jope selga ning kilekas peale ja võib suveteatrit nautima hakata!

Eksamid on lõpuks läbi, uurimustöö kaitsmine on veel jäänud, aga seda võtan suhteliselt vabalt - saab esineda.
Neli päeva järjest olid nii ilusad ja soojad ilmad, kohe kurb hakkas, kui täna hommikul ema ütles, et väljas ainult 14 kraadi. Olin juba ära harjunud 24 kraadiga. Aga võib-olla on see ka hea, et pisut pilvisem on, sest nende päevade sai ikka päikese käes ära kõrbetud, õlad siiani valusad.

Eile käisin jälle teatris. Igas postituses vist saab seda mainitud. Igaljuhul... "Kõige tähtsam" lavakate (24.lend) oma. Naerda sai korralikult ja Roland Laos... üllatas mind. Minu arvates on ta noormeestest üks andekamaid, väga puhas. Olen näinud nende kõiki lavastusi nüüdseks ja iga korraga hakkab ta mulle aina enam meeldima. Paistab, et teab mida tahab ning mille poole püüdleb. Loodan, et aasta pärast leitakse talle koht mõnes teatrimajas samuti. Tüdrukud aga on sellel kursusel tugevamad. Eriti on silma jäänud Marta Laan, Liisa Pulk ja Sandra Üksküla. Liisa on aga eriline lemmik, ise on pisikene, kuid millised rollid - võimas!
Teater ON tore, teater ON ilus ja kunagi tahan ma ise selle "sees" olla.