A nagu algus.
Kui pole algust, siis puuduks ka lõpp. Ilma alguseta poleks meid. „Ma alustan puhtalt leheküljelt“ on üks tore väljend, mida ma pole pidanud kasutama, kuna pole olnud miskit, mis selleks sunniks. Ma loodan, et nii ka jääb, sest ma ei kahetse tehtud asju vaid ikka neid, mis on tegemata jäänud.
B nagu banaan.
...apelsin, pirn, õun – kõik hea ja maitsev. Eriti aga banaan, just selline pisut toores, värske. Olgu siis kokteili, salati lisand või niisama söömiseks.
D nagu diivan.
See on koht, kuhu ma end alati pikali viskan, kui koju jõuan. Kõige parem diivan oleks vast pehme ja mugav, kus ainult lebotaks. Diivan peaks olema ka pikk ja lai, kus oleks külalistel ja endal mõnus olla.
E nagu Eesti.
Oma kodumaa on ikka kõige kallim. Siin on nii palju ilusaid kohti, mida veel avastada ja sõbralikud inimesed. Lemmikkoht Eestis on mul Käsmu. Ma olen seal käinud kõigest ühe korra, kuid ma armusin ära ning viimasel ajal on aina süvenenud tahtmine seal kunagi suvitada. Meri, oma aed ning värske piparmünt peenral.
F nagu filmid.
DVD-sid on mul kokku ostetud täpselt 63 ning alati on olemas võimalus teha sõprade ringis filmiõhtuid.
G nagu geniaalsus.
Igaüks on leidnud end mõttelt, mida võiks iseloomustada sõnaga ’’geniaalne’’, nii ka mina. Muidugi neid mõtteid tuleb pidevalt ja hulgaliselt ning kui ei ole võimalik seda teostada, siis leidub mõni veelgi jaburam idee.
H nagu hetk.
Ma elan hetkes, ma ei mõtle sellele, mida ma teen tunni aja pärast või homme. Hetk on oluline, sest see annab või võtab. Ühel hetkel sa kas rõõmustad või kurvastad, naerad või nutad. Ma ei ela minevikus, ma ei ela tulevikus, ma elan n ü ü d ja p r a e g u.
I nagu iseseisvus.
Ma ei taha kellelegi kuuluda. Mind on raske sundida midagi tegema vastu minu tahtmist. Vanemad lasevad mul ise otsuseid langetada. Kui mu ema rääkis Tallinna Linnateatri näitleja Allan Noormetsa emaga minu tahtmisest lavakooli katsetele minemisest, siis ta ütles, et ega sa ei saa oma last takistada ja nii ongi. Kui ma olen endale midagi pähe võtnud, siis ma ei peatu enne, kui see on sooritatud või olen sellest tüdinenud.
J nagu jalutamine.
Suviti pesitsen ma Muugal. Siin olles olen oma lapsepõlve sõbrannadega tiirutanud sealsetel tänavatel. Need jutud, mis kaasnevad jalutamisega ja kuidas see aeg lendab siis.
K nagu kallistamine.
Kõige lihtsam moodus näidata kellelegi, et ta on kallis. Ma ei kallista kõiki lihtsalt sellepärast, et „see nii lahe ja tore on“, vaid ikka selleks, et näidata oma kiindumust. Kallistamine peaks olema ka mõlemapoolne – tugev, siiras ja, miks ka mitte, julgustav.
L nagu lugemine.
Lugema õppisin paar aastat enne esimesse klassi minekut. Kui ma olin sõbra juures, kes seda alles harjutas veerides, siis ma hakkasin alati nihelema, sest see ei olnud ju raske. Esimeses klassis kui aabitsa sain, siis ootasin kannatamatult millal me kirjatähtedes lugema hakkama, sest trükitähed oli nii ’’tüütud’’ minu jaoks. Kui mul on käsil hea raamat, siis ma võin selle läbi lugeda paari tunniga, oleneb mahukusest muidugi. Aga lugemine on hea ajaviide ning laiendab silmaringi. Lemmikkirjanik on mul Ernest Hemingway ja nüüd lähipäevil ongi plaanis hakata tema teoseid uuesti lugema.
M nagu magamine.
Mis saab olla veel parem, kui hommikul ärgata värske ja väljapuhanuna – mitte miski. Põhimõtteliselt ma võin magada ükskõik kus ja uni on alati magus. On ka neid perioode, mil unetus kallal, siis olen õnnelik, kui saan kasvõi kolm tundi sõba silmale, kuid ega see organismile hea pole, mis on harjunud magama kümme tundi. Kooli ajal on lõunauinakud ka teretulnud, ilma nendeta oleks raske päev erksana õhtuni vedada. Tavaliselt teen ka enne teatrisse minekut tunni ajase puhkuse, kui mul pole mingit erilist ärevust sees, mida vahel juhtub.
N nagu naermine.
Eks sellega on nii nagu on. Pahatihti hakkan naerma olukordades, kus pole see võib-olla kõige teretulnum tegevus. Viimane kord kui naersin end pisaratesse oli siis, kui käisin sõbrannaga „Ohvrit mängides“ vaatamas. Seal siis tekkis olukord, kus näitlejad laval hakkasid itsitama, algul naeris publik ka kaasa, kuid kuna mina ja Nora naersime edasi ja edasi, ei suutnud ka näitlejad pidama saada. Ma pole küll kindel, kas nad naersid meie naermise pärast või neil tõepoolest juhtus midagi väga koomilist seal. Igaljuhul Indrek Ojari ei suutnud enam püstigi seista (jumal tänatud, et tal pink selja taga oli, kus ta istuda sai), Mart Toome peitis oma näo lillevaasi taha ning Priit Võigemast pidi oma näo Andero Ermeli omalt ära pöörama, et ta naerma ei hakkaks (muidugi nad hakkasid). Praegugi venib mul naeratus näole, aga selliseid olukordi on mul olnud palju-palju-palju.
O nagu oma koht.
Ma ei suuda olla igas kohas rahulik, mul on vaja seda õiget kohta, kus ma tunnen end hästi ja mugavalt. Oma koht ei pea olema kodus, kuigi sealgi on mul olemas see meelis paik (oma voodi), kus ma teen kõike – loen, kirjutan, õpin, magan, kuulan muusikat. Külas olles mul on ka komme otsida ’’pesa’’, kus ma saan lihtsalt olla.
P nagu perekond.
Mul on suur perekond – ema, isa, kaks venda ja õde (+ kass Robert). Vanemad on abielus olnud üle 30 aasta ja see teeb ikka paljudele perekondadele silmad ette. Muidugi, kui nad oleksid lahutatud, siis ma ei heidaks seda neile ette, sest ka nemad on inimesed. Kuid kogu mu elu on mul olnud silme-ees ideaalne peremudel ning arvatavasti sellepärast kujutan ma isegi vahel end ette, kuidas ma kasvatan kolme jõnglast. Ega see mingi suur saladus pole, et ma tahaksin endale suurt perekonda ning et ma armastan väikeseid lapsi. Õde palkab ka mind enda kahte tütart hoidma ja läbisaamine on mul nendega suurepärane. Mõnikord tuleb Hera minu juurde ja ütleb: „Ma tahan sulle vist musi teha.“ ja siis ta teeb ühe suure musi põsele, kallistab kõvasti ning naerdes läheb mängima tagasi.
R nagu raamatupood.
Vähemalt korra nädalas leian ma end raamatupoest. Vahel vaatan mõnda ajakirja, kus on juttu minu jaoks põnevast inimesest/teemast, kuid üldjuhul siiski uurin erinevaid raamatuid. Draamateatri vastas asuvas Rahva Raamatus on müügil vanad raamatud ja neid ma ostaks endale hunnikute viisi, kuid ma veel ei julge, sest muidu võib ema mainida: „Aga meil on ju see olemas, miks sa ostsid selle?“ Viimati sai soetatud erinevaid teatriga/näitlemisega seotud raamatuid ja Hemingway’d muidugi, sest tegemist ühe lemmikkirjanikuga. Praegu on silme ees siht „Voldemar Panso päevaraamatud“.
S nagu sõprus.
Kes me oleksime ilma sõpradeta, kellega tühjast-tähjast juttu rääkida, jalutada, kohvi juua, pidudel käia... Lähedased sõbrad saan ma oma ühe käe sõrmedel üles lugeda ning nad on mulle alati olemas. Ma võin neid usaldada, sest need, kelle käest kõrvetada olen saanud, olen oma elust välja praakinud.
T nagu teater.
On ja jääb.
U nagu unenäod.
Ma ei näe kahjuks sellised unenägusid, kus ma olen kellegi teises kehas või tulnukad ründavad Maad, vaid ikka neid, mis kajastavad möödunud päeva sündmusi või ’’salasoove’’. Kuid möödub vähe öid, mil ma ei näe und. Hommikuti, kui ärkan, siis mõnikord ikka naeran selle üle, mida näinud olen või muutun kurvaks, et see kõigest uni oli.
V nagu vihm.
Hoovihm, äike ning seda vaadata rõdult või aknast soe tekk ümber ning aurav teetass käes.
Õ nagu õiglus.
Ma ei salli, kui inimest ei kohelda õiglaselt, ükskõik kellega tegemist on. Ä nagu äpardused.
Ä nagu äpardused.
Neid juhtub minuga pidevalt ning õnneks ma olen selline inimene, kes suudab enda üle naerda ning neid hetki on mul juba piisavalt olnud.
Ö nagu öö.
See pimedus, mis on natukene hirmutav ja nii salapärane, kuid samas ligitõmbav.
Ü nagu üksi olemine.
Siis on hea, kuid ma olen aru saanud, et ma vajan alati enda lähedusse kedagi teist, sest täiesti üksi olles on mul halb olla.
No comments:
Post a Comment