Kuradi sügis

Head aega suvi, tere sügis. Jah, mulle tegelikult meeldib küll sügis ja üldse aastaaegade vahetumine, aga see, et ma igal sügisel esimese asjana haigeks jään ei ole lahe. Kohe üldse mitte!!
Kuid siin ma nüüd olen - igal õhtul kuum piparmünditee kahe teelusika meega.

Mul on jäänud siin sissekannete vahele väike paus, mis tähendab ka seda, et ma olen kaks korda jõudnud juba teatris ära käia. Mõlemad etendused leidsid aset Linnateatris - Hecuba pärast ja Kivid sinu taskutes. Kui ma peaksin ühte neist soovitama, siis kaalukauss langeks raudselt Hecuba peale. Ma ei saa kurta kivid sinu taskutes näitlejate üle, Indrek Ojari ja Argo Aadli, aga lavastaja (Jaanus Rohumaa) pool jäi mulle nõrgaks, see eest Hecubas olid nii näitlejad kui ka lavastaja (Priit Võigemast) tõeliselt nauditavad, kuigi mõni koht jäi venima. Ojari olen ma taasavastanud - siiani teen suuri silmi selle peale, kui meenutan, et ta sai a l l e s kolmanda katsega lavakasse sisse.. mida nad mõtlesid seal??? Aga nüüd ta on olemas ning naerutab inimesi.

Reedel käisin Aidest ka kuulamas. Pärast etendust tundus see minek mulle jube kahtlasena, kuid kuna pilet oli juba ostetud, siis vedasid jalad mu sinna. Ja ma olen rahul, et läksin - tuli taas meelde miks mulle on meeldinud Aidest kuulata ning meeldib ka edaspidi, st. reedel on taas minek, see kord Tapperisse, kuhu pole veel õnnestunud jõuda. Möödunud kevadel Mikk püüdis mulle seletada küll, kus see on, aga ma ei saanud sellest suurt targemaks "Ma algul ise ei saanud ka midagi aru, aga kui juba teist korda minna, siis on asi selge". Eks ma püüan homme kohale jõuda, olgugi, et see võib-olla võtab aega tund-kaks, sest ma olen meister ka Tallinnas ära eksima või ringiga kuhugi minema.

Lähen ära nüüd internetimaailmast, kohtume järgmisel postitusel!