Ma olen täielikus ahastuses. Jah, ma käin ülikoolis ja peaksin sellega väga rahul olema, aga... ma ei ole. Vähemalt veel mitte. Ja ma ei ole rahul ka oma valikuga. Samuti - vähemalt veel mitte.
Saaks aega kiiresti edasi kerida, siis saaks vähemalt selgust, mis minust järgmine sügis saab.
Täna käisin siis esimest korda ka inglise keele loengus ja see oli täpselt nagu koolitund ja tõenäoliselt minu nimi saab pinnuks silmas olema. Ilai, Ili, kuidas iganes seda veel öelda saab, kuigi piisab lihtsast Ele-st, šotlased said vähemalt asjale pihta. Täna on juba kolmapäev ja seni olen käinud kokku kolmes loengus.. ma pean tõsiselt oma tunniplaaniga miskit peale hakkama, kuigi need EAP-d, mis vajalikud, on juba täis, aga nii palju põnevaid loenguid on, mida tahaks kuulata.
Ma ütlen siia koolijutu sisse juba ära, et kuna nii ilusad ilmad on, siis ma ei kavatsegi veel Muugalt linna kolida, vaid ärkan kasvõi iga hommik pool seitse (olgu, kolm korda nädalas) ja vuran bussiga kooli. Täna kui bussi ootasin, siis mulle jõudis kohale, et ma pean ikka need autojuhiload ära tegema, ei peaks selles rahvast täis bussis loksuma.