Eile, 30. novembril, oli Panso päev, mis tähendab, et taaskord anti Panso preemia.
Sel aastal on laureaadiks XXIV kursuse näitleja eriala tudeng Lauri Kaldoja.
Möödunud aastal sai preemia omanikuks samalt kursuselt Marta Laan.
Varasemad laureaadid on näiteks Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Rasmus Kaljujärv, Priit Võigemast, Elmo Nüganen, Mari-Liis Lill.
Palju õnne, Lauri!!
Monday, November 30, 2009
Thursday, November 26, 2009
Lavakate pikk pink
Käisin eile lavakaid taas vaatamas. Jah, ma tean, et ma olen haige, aga piletid olid ostetud ning see väike palavikupoiss ei suutnud mind voodisse aheldada. Täna hommikul ärgates tõdesin, et ega see käik tervisele just kõige parem olnud, kuid ma olen siiski nii rahul, et käisin.
Kui hobuveskis seadsin oma sammud esiritta, siis sõbranna Helina muidugi vingus: "Eiii, mitte esimesse ritta, mitte esimesse ritta." Aga kui ma kõigutamatult istuma potsatasin ning oma salakavala pilgu tema poole suunasin, siis ta sai vist aru, et mind pole võimalik enam sellelt kohalt liigutada.
Lõpuks hakkas mäng pihta. Esimese asjana ütles Mait Joorits, et seekordne etendus on lühem kui tavaliselt, sest Sandra Üksküla Uusberg oli haigestunud. Mina selle peale pobisesin kohe: "Nüüd on vähemalt p õ h j u s seda uuesti vaatama tulla." Moosisin ema ka ära ning 22. jaanuar paistab olema väga sobiv päev minekuks. Noored, palun hoidke oma tervist, ma tahan need kaks lühilavastust ka ära näha!! (Haha, kes siin räägib nüüd tervise hoidmisest..)
Etenduse juurde tagasi tulles - esimene tükk oli Kristjan Üksküla lavastatud Anton Tšehhovi novelli põhjal "Albioni tütar". Sandrat asendas Liisa Pulk. Tegevus toimus jõe ääres, kus mrs. Twyce (Liisa Pulk) ja Ivan Kuzmitš Gjabov (K. Üksküla) kala püüavad. Naine on pärit Inglismaalt ning ei saa sõnakestki aru vene keelest, aga Gjabov ei mõista inglise keelt ning nad ei saa omavahel suhelda, vähemalt mitte sõnade abil. Kui peremehel kala näkkab, jääb see kivi taha kinni. Mees otsutab, et peab ise vette minema ning kala ära tooma, kuid ta ei julge mrs. Twyce'i ees end riidest lahti võtta. Ta püüab naisele selgeks teha, et too põõsa taha läheks ning ei piiluks, kuid too ei saa midagi aru. See oli Liisa poolt jube hästi mängitud, see segaduses ilme... Mängus oli ka Fjodor Andreitš Otsov (Artur Tedremägi), kelle võttis Gjabov naisele asja selgeks tegemiseks appi. Aga ei aidanud ka seegi ning kui härra hakkas end riidest tasapisi lahti võtma, siis algul naine vaatas väga uudishimulikult, kuid lõpuks sai kurjaks, sest (kui ma õigesti mäletan) sai ta asjast aru nii, et Gjabov soovib ka, et tema end lahti riietaks. Järgnes sõim ning tükk saigi läbi. Vahvad 15 minutit. Kristjan lavastada oskab, selle kohta ei saa miskit halba öelda. Näitlejana ma pole temas siiani kindel. Ta on hakanud end lõpuks avama, kuid mina näen teda siiski rohkem lavastajana. Artur Tedremägi pole end üldse avanud. Ma ei kujuta ette, mille taha tal kõik jääb, sest temas peab ju miskit olema, kui ta lavakasse sisse sai. Ometi mina pole temas seda veel leidnud ja kui ta ei suuda end avada selle viimase poole aastaga, mis neil koolis käia veel jäänud on, siis ta lihtsalt kaob ära. Helina sai ka aru, miks ta mulle väga ei meeldi. "Kooliteatri tasemel mängib". Väike roll oli ka Mikk Jürjensil selles tükis ning tema suudab publikut naerule ajada. Ja Liisa Pulk!!!! Appi,appi, kui vahva tüdrukuga tegemist on. Kindel karakternäitleja. Igas rollis tunneb end kui kala vees. Igakord ma aina imestan ja imestan ning saan aru, miks ta mu emale nii väga meeldib.
Teine tükk oli Roland Laose lavastatud "Genees ja katastroof". Tegevus toimub 1889. aastal sünnitusmajas. Klara (Marta Laan) tõi ilmale neljanda lapse - poja. Ta oli täis hirmu, sest tema kolm esimest last olid ära surnud. Ta teadis, et nõnda peab minema ka pojaga, sest see on saatusest määratud, et kõik tema lapsed peavad ära surema. Kui doktor (Mikk Jürjens) ja õde (Kertu Moppel) püüdsid talle selgeks teha, et poisiga on kõik kõige paremas korras, suutis naine veidi rahuneda. Klarat tuli vaatama abikaasa Elois (Hendrik Toompere jr jr), kes esimese asjana poega nähes hüüatas "Nii väike! Kõik minu lapsed on nii pisikesed ja väetikesed." See ajas muidugi Klarat taas hirmule, kuid doktor suutis taas rahu majja tuua, öeldes, et lapsega on kõik korras ning karta pole midagi. Poiss sai endale nimeks Adolf. Ning siinkohas peaksin ma vist mainima ka, et perekonnanimi oli neil Hitler.
Kolmas lühietendus oli Toompere "Puhh". "Karupoeg Puhhi" raamatu põhjal ning tegevus toimus kodututevarjupaigas. Ma ei hakka pikka juttu tegema ning räägin ainult, mis mulje mulle näitlejatest jäi. Liis Proode pole mulle varasemalt eriti silma jäänud, kuid seekord meeldis ta väga-väga. Tema Notsu kehastus oli väga kenasti välja mängitud - tubli, tubli! Lauri Kaldoja oli Puhh. Tema on mul koguaeg silmas olnud. Vähemalt tema lokkis juuksed ja habe. Algul ta tundus mulle jube lärmakas, kuid hakkab asja saama temastki. Mihkel Tikerpalu oli Iiah, kes oli oma saba ära kaotanud. Temas nagu midagi on, kuid ta peab selle rohkem enda seest välja laskma. Marko Leht kehastus Tiigriks, Andres Tiigriks. Marko on samuti mulle ühe rohkem rohkem meeldima hakanud. Enam ei ole seda kartust, mis algul tundus olevat. Nad on hakanud lavaga ära harjuma. Jekaterina Nikolajeval ja Marta Laanel oli ka oma pisike roll selles lavastuses ning said hooldeõdedena väga kenasti hakkama. Kellegi blogist ma lugesin, et Marta kipub liiga publikule mängima, et tahab näha nende reaktsiooni. Mina pole seda täheldanud, võib-olla vahel, aga kes poleks huvitunud, mis emotsioonid publikul on?! See väike veakene võib neil kõigil küljes olla, sest alles on ju lapsekingades need näitlejad, küll aastatega asi paraneb.
Ja meile mängitud viimane ehk neljas tükk oli lavastatud Kertu Moppeli poolt ning kannab pealkirja "Leib!". See räägib mehest, kellele müüakse poes leiva asemel pomm. Absurdimaiguline katkend analüüsib inimese võimet igasuguste lollustega kaasa minna ja võimetust enda ümber toimuvat adekvaatselt hinnata (kavast võetud).
Selle tüki ajal ma naersin peaaegu koguaeg. Täiesti absurdne oli minu jaoks alati see, kui lavale tuli Liisa koos tantsupoistega (Roland Laos ja Marko Leht). Küll ma nihelesin seal oma koha peal ning raputasin pead ja irvitasin. Seda peab täiesti kindlalt oma silmaga nägema ning saate aru, mida ma silmas pean. Naeru, naeru, naeru ja palju, palju, palju.
Publiku hulgas istus ka Üllar Saaremäe. Ei tea, kas tuli vaatama, keda Rakverre tööle kutsuda?! Ma loodan, sest enamik neist noortest on väärt tööd teatris ning nagu ma suvel lehest lugesin, on Rakveres hädasti noori vaja. Ju saab sügisest olema põhjust Rakveres käima hakata.
Nüüd ootan suure huviga järgmist korda, et ära näha ka mängimata jäänud "Jääger" ja "Kantani padi".
Kui hobuveskis seadsin oma sammud esiritta, siis sõbranna Helina muidugi vingus: "Eiii, mitte esimesse ritta, mitte esimesse ritta." Aga kui ma kõigutamatult istuma potsatasin ning oma salakavala pilgu tema poole suunasin, siis ta sai vist aru, et mind pole võimalik enam sellelt kohalt liigutada.
Lõpuks hakkas mäng pihta. Esimese asjana ütles Mait Joorits, et seekordne etendus on lühem kui tavaliselt, sest Sandra Üksküla Uusberg oli haigestunud. Mina selle peale pobisesin kohe: "Nüüd on vähemalt p õ h j u s seda uuesti vaatama tulla." Moosisin ema ka ära ning 22. jaanuar paistab olema väga sobiv päev minekuks. Noored, palun hoidke oma tervist, ma tahan need kaks lühilavastust ka ära näha!! (Haha, kes siin räägib nüüd tervise hoidmisest..)
Etenduse juurde tagasi tulles - esimene tükk oli Kristjan Üksküla lavastatud Anton Tšehhovi novelli põhjal "Albioni tütar". Sandrat asendas Liisa Pulk. Tegevus toimus jõe ääres, kus mrs. Twyce (Liisa Pulk) ja Ivan Kuzmitš Gjabov (K. Üksküla) kala püüavad. Naine on pärit Inglismaalt ning ei saa sõnakestki aru vene keelest, aga Gjabov ei mõista inglise keelt ning nad ei saa omavahel suhelda, vähemalt mitte sõnade abil. Kui peremehel kala näkkab, jääb see kivi taha kinni. Mees otsutab, et peab ise vette minema ning kala ära tooma, kuid ta ei julge mrs. Twyce'i ees end riidest lahti võtta. Ta püüab naisele selgeks teha, et too põõsa taha läheks ning ei piiluks, kuid too ei saa midagi aru. See oli Liisa poolt jube hästi mängitud, see segaduses ilme... Mängus oli ka Fjodor Andreitš Otsov (Artur Tedremägi), kelle võttis Gjabov naisele asja selgeks tegemiseks appi. Aga ei aidanud ka seegi ning kui härra hakkas end riidest tasapisi lahti võtma, siis algul naine vaatas väga uudishimulikult, kuid lõpuks sai kurjaks, sest (kui ma õigesti mäletan) sai ta asjast aru nii, et Gjabov soovib ka, et tema end lahti riietaks. Järgnes sõim ning tükk saigi läbi. Vahvad 15 minutit. Kristjan lavastada oskab, selle kohta ei saa miskit halba öelda. Näitlejana ma pole temas siiani kindel. Ta on hakanud end lõpuks avama, kuid mina näen teda siiski rohkem lavastajana. Artur Tedremägi pole end üldse avanud. Ma ei kujuta ette, mille taha tal kõik jääb, sest temas peab ju miskit olema, kui ta lavakasse sisse sai. Ometi mina pole temas seda veel leidnud ja kui ta ei suuda end avada selle viimase poole aastaga, mis neil koolis käia veel jäänud on, siis ta lihtsalt kaob ära. Helina sai ka aru, miks ta mulle väga ei meeldi. "Kooliteatri tasemel mängib". Väike roll oli ka Mikk Jürjensil selles tükis ning tema suudab publikut naerule ajada. Ja Liisa Pulk!!!! Appi,appi, kui vahva tüdrukuga tegemist on. Kindel karakternäitleja. Igas rollis tunneb end kui kala vees. Igakord ma aina imestan ja imestan ning saan aru, miks ta mu emale nii väga meeldib.
Teine tükk oli Roland Laose lavastatud "Genees ja katastroof". Tegevus toimub 1889. aastal sünnitusmajas. Klara (Marta Laan) tõi ilmale neljanda lapse - poja. Ta oli täis hirmu, sest tema kolm esimest last olid ära surnud. Ta teadis, et nõnda peab minema ka pojaga, sest see on saatusest määratud, et kõik tema lapsed peavad ära surema. Kui doktor (Mikk Jürjens) ja õde (Kertu Moppel) püüdsid talle selgeks teha, et poisiga on kõik kõige paremas korras, suutis naine veidi rahuneda. Klarat tuli vaatama abikaasa Elois (Hendrik Toompere jr jr), kes esimese asjana poega nähes hüüatas "Nii väike! Kõik minu lapsed on nii pisikesed ja väetikesed." See ajas muidugi Klarat taas hirmule, kuid doktor suutis taas rahu majja tuua, öeldes, et lapsega on kõik korras ning karta pole midagi. Poiss sai endale nimeks Adolf. Ning siinkohas peaksin ma vist mainima ka, et perekonnanimi oli neil Hitler.
Kolmas lühietendus oli Toompere "Puhh". "Karupoeg Puhhi" raamatu põhjal ning tegevus toimus kodututevarjupaigas. Ma ei hakka pikka juttu tegema ning räägin ainult, mis mulje mulle näitlejatest jäi. Liis Proode pole mulle varasemalt eriti silma jäänud, kuid seekord meeldis ta väga-väga. Tema Notsu kehastus oli väga kenasti välja mängitud - tubli, tubli! Lauri Kaldoja oli Puhh. Tema on mul koguaeg silmas olnud. Vähemalt tema lokkis juuksed ja habe. Algul ta tundus mulle jube lärmakas, kuid hakkab asja saama temastki. Mihkel Tikerpalu oli Iiah, kes oli oma saba ära kaotanud. Temas nagu midagi on, kuid ta peab selle rohkem enda seest välja laskma. Marko Leht kehastus Tiigriks, Andres Tiigriks. Marko on samuti mulle ühe rohkem rohkem meeldima hakanud. Enam ei ole seda kartust, mis algul tundus olevat. Nad on hakanud lavaga ära harjuma. Jekaterina Nikolajeval ja Marta Laanel oli ka oma pisike roll selles lavastuses ning said hooldeõdedena väga kenasti hakkama. Kellegi blogist ma lugesin, et Marta kipub liiga publikule mängima, et tahab näha nende reaktsiooni. Mina pole seda täheldanud, võib-olla vahel, aga kes poleks huvitunud, mis emotsioonid publikul on?! See väike veakene võib neil kõigil küljes olla, sest alles on ju lapsekingades need näitlejad, küll aastatega asi paraneb.
Ja meile mängitud viimane ehk neljas tükk oli lavastatud Kertu Moppeli poolt ning kannab pealkirja "Leib!". See räägib mehest, kellele müüakse poes leiva asemel pomm. Absurdimaiguline katkend analüüsib inimese võimet igasuguste lollustega kaasa minna ja võimetust enda ümber toimuvat adekvaatselt hinnata (kavast võetud).
Selle tüki ajal ma naersin peaaegu koguaeg. Täiesti absurdne oli minu jaoks alati see, kui lavale tuli Liisa koos tantsupoistega (Roland Laos ja Marko Leht). Küll ma nihelesin seal oma koha peal ning raputasin pead ja irvitasin. Seda peab täiesti kindlalt oma silmaga nägema ning saate aru, mida ma silmas pean. Naeru, naeru, naeru ja palju, palju, palju.
Publiku hulgas istus ka Üllar Saaremäe. Ei tea, kas tuli vaatama, keda Rakverre tööle kutsuda?! Ma loodan, sest enamik neist noortest on väärt tööd teatris ning nagu ma suvel lehest lugesin, on Rakveres hädasti noori vaja. Ju saab sügisest olema põhjust Rakveres käima hakata.
Nüüd ootan suure huviga järgmist korda, et ära näha ka mängimata jäänud "Jääger" ja "Kantani padi".
Sunday, November 22, 2009
Tattoo juttu
Luurasin veidi teistes blogides ringi ning leidsin selliseid lahedaid pilte tattoodest, mida tahaks. Samas ma ei taha sellist, mis kellelgi on olemas, kuid seljuhul peab mul olema mingi k i n d e l sümbol või kiri vms, mille olemasolust tean ainult mina. Raske-raske. Ma olen vist oma ema suutnud ka juba tattoo usku pöörata, et see ei olekski "nii jube ja kole", kui mul selline asi keha kaunistaks. Olen endale selle ka muidugi selgeks teinud, et see jääb igaveseks, sest ma ei lase enda kehalt mitte midagi eemaldada. Mis tehtud, see sinna jääb.
Saturday, November 21, 2009
Blake Lively
Kuum Gossip Girl'i näitleja kaunistab Marie Claire detsembrinumbrit.
Praegu nautisin tema intervjuud interneti avarustes, kuid millalgi sean sammud Rahva Raamatusse ning uurin, kas ajakiri on tulnud ka müügiletile.
Photoshoot on eriti cool
Mul tuli nüüd hirmus kunsti tegemise isu peale, mis tähendab, et panen oma muusika playlisti käima ning kaon siit läpaka tagant. Adios amigos!
Friday, November 20, 2009
Wednesday, November 18, 2009
Minu arvuti on hinge vaakumas. Teeb enne parandusse minekut viimseid hinetõmbeid - tööle käivitades tuleb windowsi laadimine ette ja see on kõik. See jama on juba pool nädalat olnud, kuid ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest lõpuks ta hakkas tööle, aga täna.. mitte miskit.
Ma hakkan nutma, kui kõik mu muusika ja pildid sealt lähevad. See on lihtsalt k u r b. Ometi ma loodan parimat ja nad suudavad mu asjad päästa. Palun tehke seda parandaja onud!!!
Mul on varsti sünnipäev tulemas - juubeli tähistamine. Tahan end 20. eluaasta puhul premeerida tatoveeringuga, kuid mul pole siiani õrna aimu, kuhu ma tahan ja mida ma tahan. Tegelikult mul on mitu kohta, k u h u ma tahan, aga ma ei suuda otsustada. Samas ma ei pea kurtma, sest mul on alati võimalus teha nendesse kohtadesse ka, kuhu ma praegu ei lase teha. (Kui ma üldse jõuan nii kaugele, et teen selle ära.)
Ma hakkan nutma, kui kõik mu muusika ja pildid sealt lähevad. See on lihtsalt k u r b. Ometi ma loodan parimat ja nad suudavad mu asjad päästa. Palun tehke seda parandaja onud!!!
Mul on varsti sünnipäev tulemas - juubeli tähistamine. Tahan end 20. eluaasta puhul premeerida tatoveeringuga, kuid mul pole siiani õrna aimu, kuhu ma tahan ja mida ma tahan. Tegelikult mul on mitu kohta, k u h u ma tahan, aga ma ei suuda otsustada. Samas ma ei pea kurtma, sest mul on alati võimalus teha nendesse kohtadesse ka, kuhu ma praegu ei lase teha. (Kui ma üldse jõuan nii kaugele, et teen selle ära.)
Monday, November 16, 2009
Onu Tomi onnikene
NO99. Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
Osades Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets (külalisena), Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares.
Käisin reedel vaatamas. Ootused olid nii ja naa, kuid taaskord võin käsi südamel öelda, et ei pidanud pettuma. Kuid see oli väga karm etendus. Näiteks Rasmus suutis oma karakteri nii mõjuvalt publikule mängida, et ma hakkasin tema (mitte Rasmust, vaid ta karakterit) vastu tohutut põlastust tundma. Lõpuks ma ei suutnud enam lavale väga vaadatagi, vaid põrnitsesin endale nina ette.
Nüüd jään ootama uut aastat, et ära näha "Kes kardab Wirginia Woolfi?". Piletid on juba läbi müüdud, et ehk on võimalik saada siis veebruari kuusse.
Ja veel üks rõõmusõnum, mis tuli välja juba, kui ma ei eksi, möödunud nädalal - Veiko Õunpuu hakkab NO-s lavastama. Veel ei tea mida, aga ootan suure-suure p õ n e v u s e g a.
Pildil: Andres Mähar ja Marika Vaarik
Osades Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets (külalisena), Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares.
Käisin reedel vaatamas. Ootused olid nii ja naa, kuid taaskord võin käsi südamel öelda, et ei pidanud pettuma. Kuid see oli väga karm etendus. Näiteks Rasmus suutis oma karakteri nii mõjuvalt publikule mängida, et ma hakkasin tema (mitte Rasmust, vaid ta karakterit) vastu tohutut põlastust tundma. Lõpuks ma ei suutnud enam lavale väga vaadatagi, vaid põrnitsesin endale nina ette.
Nüüd jään ootama uut aastat, et ära näha "Kes kardab Wirginia Woolfi?". Piletid on juba läbi müüdud, et ehk on võimalik saada siis veebruari kuusse.
Ja veel üks rõõmusõnum, mis tuli välja juba, kui ma ei eksi, möödunud nädalal - Veiko Õunpuu hakkab NO-s lavastama. Veel ei tea mida, aga ootan suure-suure p õ n e v u s e g a.
Pildil: Andres Mähar ja Marika Vaarik
Sunday, November 15, 2009
Subscribe to:
Comments (Atom)