Müügimehe surm ja Muki munad

Möödunud nädalal käisin kaks korda teatris. Vabandust, et ma pole sellest juba pajatanud. Põhjus on imelihtne - ma lihtsalt unustasin ära, et käisin.

Reedel sai ära nähtud Draamateatri tükk "Müügimehe surm", lavastajaks Ingo Normet.
Osades: Lembit Ulfsak, Mari Lill, Mait Malmsten, Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Tõnu Aav, Margus Prangel, Lauri Lagle, Hilje Murel, Raimo Pass, Külli Reinumägi (külalisena), Merle Palmiste.

Lembit Ulfsak ja Mari Lill mängisid abielupaari, kellel kaks poega - Malmsten ja Uukkivi. Aav oli naabrimees ning Lagle tema poeg. Lagle on mulle koguaeg meeldinud (ka siis, kui ma pidasin teda Bert Raudsepaks, isegi veel 2007. aastal Silent Disco ajal, kui ta mu kõrval tantsis. Hea seegi, et ma õlale koputama ei läinud "No tere BERT!") Laglele oli igaljuhul antud roll mängida nohikut, mis tal ilmselgelt õnnestus, sest paksu raamiga prillid, soni ning ruuduline vest suudaks vast ka kõige rajuma rokimehe nohiklikuks muuta. Ning ma pean tõdema, et selline nohik oli väga-väga lahe.
Uukkivis ma polnud enne etendust väga kindel. Teatris olin teda varasemalt ainult ühe korra näinud (ja sedagi vast 3-4 aastat tagasi) ning "kelgukoeri" ma ei taha väga arvestada, sest seal ta mulle ei meeldi eriti. K u i d teatris. Päris hingetuks veel ei võtnud, aga nüüdsest ma vaatan teda igaljuhul sellise pilguga, et ta o n näitleja. Temas on see miski, mis paneb vaatama ja kuulama ja muigama.
Ulfsak omas vanas headuses, vähekene sarnane roll sellele, mis tal oli "Lõputus kohvijoomises", mängis torisevat pereisa, kes tööreisil pettis oma abikaasat endast poole noorema naisega.
Kuid ma pean tagasi tulema Uukkivi juurde ning lisama sellesse ämbrisse ka Malmsteni ning minu jaoks kõige veenvam duo oli olemas.
Kes vähegi on teatriskäimisest huvitunud, julgen soovitada seda etendust vaatama minna.

Laupäeval see-eest käisin vaatamas aga hoopis midagi muud. Cabaret Rhizome "Muki munad". Lavastatud Johannes Veski poolt, osades Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve, Päär Pärenson, Ajjar Ausma ja Muki osas, külalisena VAT Teatrist, Ago Soots.
Pean tõdema seda, et nägupidi tundsin ära ainult Tafitšuki, Pärensoni ja Sootsi, eks tunnen varsti ka teised ära. Ja kuidas ma sain unustada!! Tähtis roll oli ka KANAl, keda noormehed imiteerisid ning pärast lahti lind ka publiku sekka uudistama.
Kõige eredamalt vast ongi meeles Tafitšuk ja Soots. See kuidas Ago lihtsalt tuli oma kanakostüümis, see ajas mind koguaeg nii naerma. Ja Anatoli..temal oli pisut juhmi võitu roll ning.. ajas ka see naerma.
Väga sürr etendus oli, ei mingit sõnateatrit, kõik anti kehakeelega edasi. Ok, nii palju nad rääkisid (tegelt laulsid), et naised on lollid. Algul oli naljakas, aga pärast, kui meestel oli veel naerune nägu, siis naispublik hakkas küll vaikselt näost ära vajuma.
Aga Cabaret Rhizome on väga vahva teater, hubane - saab diivanil lösutada või patjadel, juua veini või õlut, mida veel tahta?! Nüüd peab silma nende tegevusel peal hoidma ning oma jalakesed taas teatri poole sammuma panema.