NO99 aktsioon: Solaris

Kell 18.25 seadsin oma sammud koduuksest välja, hinges õhin. Ma ju teadsin, et kui tegemist on NO-teatriga, siis see peab olema kindlalt midagi teistsugust ja mis ma oskan kosta - oligi.
Nad lugesid raamatut. Jah, just, raamatut. "SOLARIS EEDEN" oli pealkirjaks.
Aktsioonis osalesid: Inga Salurand, Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Gert Raudsep ja Andres Mähar.
Toimus see väikeses saalis ning publiku jaoks oli saal väga mugavaks tehtud, kes oli tribüünil, see oli seal, kuid Tambet pidas mind ja Siljat kohe ukse peal kinni ning kostis: "Neiud, teid ma sooviksin saata sinna taha nurka lebama" ja mul on väga hea meel, et ta sinna meid saatis, sest seal oli nii hea pikutada. Sellist mugavust juba teatris ei kohta. Eriti kui mõni näitleja tuleb veel sinu kõrvale pesitsema. Jah, mu nägu oligi sel ajal täis naeru, hehehehe.
Algus ei olnud eriti põnev minu jaoks, ma ei osanud midagi sellest ka oodata. Ma aimasin, et mingit konkreetset näitlemistööd sealt ei tule, vaid nii palju, kui tekst võimaldab. Kes liikus, see liikus, üldiselt oli lavastus ülesehitatud lavakõnel. Kuus tundi ja 15 minutit ei ole väga kerge lugeda ilmekalt teksti, mis ei pruukinud neile isegi meeldida. Aga mida edasi aeg tiksus, seda enam hakkas asi minu jaoks ilmet võtma. Võib-olla tõesti seisneski asi selles, et hakkasin tekstile rohkem tähelepanu pöörama ning end situatsiooni sisse elama. Hoides silmad kinni ning kuulates tuleb ikka mingisugune pilt silmeette, igaühel omamoodi. See muutiski asja mõjuvaks mulle. Muidugi ma olen lugenud juba kommentaare, et "selle lugemise eest ma poleks küll tahtnud raha välja käia" vms. Eks nii palju kui oli saalis kuulajaid, nii palju on ka erinevaid arvamusi aktsioonist.
Ei puudnud ka näitlejate viperused, kui Gert kaotas ära järje "Eee, jah, et, seda..." ja siis näitas Inga talle koha kätte. Või Rasmuse ja Tambeti dialoog (kui ma nüüd Tambeti suhtes ei eksi, oli vist tema), kaotas Tambet järje ära ning Rasmus mainis "me oleme leheküljel 55".
Kokkuvõtlikult öeldes mulle meeldis. Need 10 minutit, mis ma pärast teatrist koju jalutasin, oli tunne väga rahulolev, et sai taas midagi uut ja teistsugust näha.
Aitäh noored! :)