Eile käisime Maiaga pildistamas, mis jäi kahjuks väga lühikeseks. Põhjus? Ei olnud tuju lihtsalt. Hakkasime lollitama juba ja siis oligi aeg kodinad kokku pakkida ning linna sõita. Linna sõidu eesmärk? Jalgpall. Jah, just. Sain jälle üle aasta jalaga palli lüüa. Tüdrukute mäng oli ning meid oli üle 10 ja muidugi ei mäleta ma mitte kellegi nime enam. Tüüpiline. Kõrval platsil oli väikeste poiste treening ning kui meie tegime oma mängu pausi, siis tuli nende treener meiega juttu rääkima, et kas me oleksime huvitatud sügisest jalgpalli trenni tulema või käime juba kusagil. Selle peale kõik, et ei-ei, me ainult oma lõbuks mängime ja siis ma juba avastasingi end oma nime ja telefoninumbrit kirjutamas, et ta saaks minuga septembris ühendust võtta.

Ma teen mingi päev vähe pikema sissekande, aga praegu lippan suvilasse, sest Top Gear algab tunni aja pärast, jepikajee.

Heath Ledger...
Ta oli ja siiani on üks mu lemmiknäitlejaid. Kõik kiidavad teda ette ja taha pärast rolli filmis The Dark Knight, kuid mulle jäi ta silma juba siis, kui ma olin alles üheksa aastat vana, mis teeb kokku kümme aastat. Ilmselgelt oli ta üks andekamaid näitlejaid suure lombi taga ning tema surm oli suur kaotus Hollywoodile, kuid jutud käisid, et tal oli plaanis lahkuda sellest ärist.

Olgu, olgu. Seda postitust üle ja üle lugedes saan ise ka aru, et eriti nõme ja lühike ning minimaalse informatsiooniga. Võiksin ju vaevuda pikemalt kirjutama kuna tegemist siiski minu jaoks huvitava persooniga.

Heath Andrew Ledger sündis siis Austraalias, Perthis. 16. aastaselt otsustas ta oma parima sõbraga Trevor DiCarioga Sydneysse sõita ning näitlejana tööd leida. Nagu ikka oli algus raske temalgi. Ta sai väikeseid rolle, kuid suurem läbimurre tuli siis, kui ta 1999 Ameerikas elades sai võimaluse kehastada Patrick Veronat filmis 10 Things I Hate About You. Pärast seda hakkasid pakkumised tulema, kuid ta keeldus noortefilmidest, sest ta ei tahtnud olla näitleja, kes jääb samade liistude juurde. Ta tahtis pidevalt edasi areneda, ta polnud vaimustunud sellest, et ta peab kehastama sarnaseid karaktereid.
Eile ostsin endale ka augusti Vanity Fairi, kus oli temast juttu. "Heath Ledger's final days". Sain ka aimu väheke, mida ta elas läbi - unetus, kopsupõletik ning hirm kaotada oma tütar, kes oli talle kõik.
Viimaseks jäänud film, mille kallal ta töötas oli Doctor Parnassus. Kui Terry Gilliam sai teada, et Heath on surnud, siis ei loobunud ta oma filmist juba ainuüksi Ledgeri pärast, sest ta teadis, et viimane sooviks, et film saaks valmis. Gilliam sai Heathi asendajateks Johnny Deppi, Jude Law' ja Colin Farrelli.
"Heath's last spoken words on the film were "Don't shoot the messenger." Johnny called me up and said, "You know, I've got an idea. Could I ad-lib something? I want to say, "Don't shoot the messenger."" Without knowing that Heath said that. I thought, What the fuck is this? Heath is still out there. Johnny's channeling Heath somehow" - Terry Gilliam.

"He was a joy and he'll go on being a joy. Heath will be with us forever."

Ülikoolis olen sees. Esialgu saab minust klassiõpetaja. Loodan, et järgmine aasta hakkavad uued tuuled puhuma - näitleja tuuled.

Eile käisin Tartus. Sõbranna ütles üleeile õhtul, et kuule, ega sul homme miskit ees pole ja nõnda ma eile hommikul kell pool 6 vaikselt ärkama hakkasingi. Mingi hetk küsis ema, et kas ma ei lähegi, kuid selle peale ma vastasin juba üpris reipalt "Mul on silmad juba lahti". Tartus sai ringi jalutatud nagu tavaliselt. Hommikul pakkisin end eriti soojalt riidesse, kuid muidugi oli seal juba üle 20 kraadi sooja ehk sama targalt pakkisin kõik üleliigsed riided kotti tagasi. Kristinga otsisime söögikohta, mis oleks mõlemale meeldinud ja see on niivõrd irooniline, et me lõpetasime oma retke McDonaldsis. Muidugi on mul kindel plaan järgmine kord kaltsukad läbi käia (kõigepealt peab välja uurima kus need asuvad.) ning mingi uus kleit näiteks soetada. Kui Tallinnasse tagasi jõudsin, käisin ülemistest läbi ja mind tabas VANS-i hoog, mis tähendab, et ostsin endale uue T-särgi ja uue mütsi (nagu mul neid vähe oleks).

Tegelikult mul jäi selle sissekande kirjutamine paariks tunniks pooleli, sest hakkasin pilte uurima.
Leidsin jälle ilusaid surfi pilte, mis tekitab ka paratamatult tahtmise kas Californiasse või Lääne Austraaliasse surfama minna.









Ma t a h a n reisima minna ja praegu on sihtmärgiks šotimaa. Sõbranna on ees ootamas ning peakski siis need kuradima piletid ära ostma. Lendan kas või üksi, sest Vero ei ole vist tulemas nagu ma aru saanud olen. Siit ka järjekordne õppetund, et pole tarvis teha plaane, sest need on mõeldud ebaõnnestumiseks. Ega ma ei teegi plaane eriti, ma ei oska neid teha, ma tihti ei teagi, mida ma õhtul teen. Teatriga on muidugi veidi teistmoodi. Kui piletid on ostetud, siis ma lükkan kõik teised pakkumised tagasi ning olen kultuurne.
Nüüd mil jutt järjekordselt teatrile läks, siis käisin möödunud nädalal vaatamas Kristjan Üksküla esmalavastust "Kiivad armastajad". Nalja sai palju ning naerda sain palju, hea trenn kõhu- ja näolihastele. Mikk Jürjens meenutas mulle tohutult noort Elmo Nüganeni, tema üle ma ka enam jaolt naersin.

Muugal on saunaõhtu ja ma ei suuda otsustada kas teen täna kinoõhtu ka - Potter ju siiski suurel ekraanil nüüd. Eks ma bussisõidu ajal mõtlen. Olengi läinud nüüd.

Ülikool on praegu teemas. Eile oli essee kirjutamine ja vestlus. Essee teema "Miks ma sobin klassiõpetajaks?". "Sest mulle meeldivad lapsed". Ei kujuta ette palju ma neid punkte essee eest saan, aga vestlusel ma rääkisin küll piisavalt ning õnneks need õppejõud kuulasid koguaeg naerulsui. Sõber ütles ka pärast "issand, sa ainult vatrasid". Kui huvide kohta küsiti ning vastasin, et teater, siis need naised olid kohe "mis sa siis viimati ka vaatamas käisid? "Linnateatri Wargamäe Wabariiki" "oooo, vargamäge, jaa-jaa".
Ma ei hakanud sellega päris riskima ning suusoojaks ütlema, et aasta pärast on mul plaanis lavakasse katsetele minna ning oleks ka tore kui sisse saan.
Nii palav on, lämbe, mitte mingisugust õhku. Tahaks veesõda pidada, jahhh! Veesõda!!!!

Hallo, hallo, olen jälle internetilevis (tegelikult peaaegu iga päev, aga blogi levis olen küll tagasi).
Silmale harjumatu on näha päikest, kui vihma on sadanud umbes nädal aega järjest.


Jah, Michael Jackson o n surnud ja see uudis on vist igaühe suust läbi käinud. Telekast näitas tema ärasaatmist LA's ja mul hakkas ta tütrest täitsa kahju kui sugulased ümberringi utsitasid teda niiöelda kõne pidama. Laps vappus nutust ja teised olid siis sellised, masendav.
Üks suurkuju on jälle lahkunud.

Ma lähen nüüd linnast ära jälle, et kohe tagasi tulla. Miks mu suvila ei võiks olla kusagil Lõuna-Eestis??? Siis ma ei viitsiks vähemalt igapäev linna tulla, et kübermaailma loivata, nõme-nõme-nõme!