Suurpuhastus

...on mul kestnud juba viimased kolm päeva ja tundub, et see tuba lähem aina hullemaks. Võtsin nõuks ka mööbel ümber paigutada ja kirjutuslaud on juba uues asendis. Praegu sorteerin vanasid ajakirju, mis tähendab, et kõik Stiinad, mis kunagi tellitud sai, lähevad otsemat teed pidi prügikasti. Cosmosid ei julge veel ära visata, aga vast tuleb kunagi ka nende aeg. Kui ma saan endale kunagi oma korteri, kus on kamin või pliit, siis on vähemalt küttematerjal olemas.

Eile oli ka ülikooli "avapauk" ehk aktus. 30 minutit niisama jalapeal seismist, ei miskit muud. Täna käisin infotunnis ka ja jalad siiani valutavad sellest tatsamisest.

Viimasest lausest on möödunud nüüdseks viis tundi ja selle ajaga olen ma oma toas saanud mööbli ümber tõstetud ning Top Geari ära vaadatud.
Kell on 00.40, mis tegelikult peaks tähendama, et aeg oleks magama minna, kuid mul pole veel voodipesu vahetatud ja selline tunne on, et ma ei jõuagi seda teha, kuid ma p e a n, sest kus kurat ma muidu magan. Mul on ajusurm, ilmselgelt. Midagi tarka ma enam kirjutada ei oska ja ma ei väida, et eelnevgi jutt väga põnev oleks.
Ma just praegu otsustasin, et hakkan järgmistes postitustes oma lemmiklugusid üles märkima ja filme soovitama ning teatrielamustest veel täpsemalt rääkima/soovitama. Olge valmis!

Tänane päev ja nädala esimene pool on väga kesiselt läinud. Suurt teinud pole midagi ja esmaspäeval oli mingisugune haiguse pisik ka küljes. Pühapäeval käisin Nora juures, kuhu ma seekord jõudsin imekombel kell seitse juba (tavaliselt jõuame kumbki pärast kümmet alles), ja esimese asjana pakkus ta mulle saia-mustika vormi piimaga ja mustika-vanilje jäätisekokteili (nagu mul polnud enne seda pidulauda juba kõht üli täis), mis täitsid kenasti kõhtu. Pärast seda oli muidugi kohustuslik internetis olla (Facebook ---> FarmVille) ja siis vaatasime telekast Kelgukoeri ning nosisime pähkleid. Müstiline, et me oleme sellised lühemat keskmist kasvu neiud, kuid sööki mahub nii palju sisse, et tee kasvõi mõnele suurele meesterahvale silmad ette.

Nüüd on vist suvi ka ametlikult läbi. Seda reedab ilm ning ka endal on sügise tunne juba. Ometi on tore, et aastaajad vahetuvad, kuigi suvi võiks põhimõtteliselt kogu aeg olla. Õhtud on eriti külmaks läinud. Tõestasin seda endale ise, kui päeval panin end linna minekuks õhemalt riidesse ja pärast kui Muugale jõudsin pidin surnuks külmuma (ilma liialdamata). Hea, et ma niigi arukas olin ja ei ostnud poest endale jäätist. Tõenäoliselt sellest lõdisemisest ma esmaspäeva suuresti voodis mööda saatsingi.

Ilmselgelt olen ma ka selline tüdruk, kes vaatab noorte hittsarja Gossip Girl. Nüüd paar päeva tagasi võtsingi käsile ning vaatasin teise hooaja kaks viimast osa ära ja eelviimane on mul kõigi teiste seast raudselt lemmik – mineviku põimine olevikuga (80ndaid oli väga vinge võrrelda praeguse ajaga). Ja muidugi need repliigid, mis sarjast külge jäävad „Who’s the bitch now? We know Blair Waldorf is.“ või „Those butterflies... must be murdered.“ või „Why should Darthmouth accept me? ...Because... I’m Chuck Bass.“ v õ i „I have an itch only Chuck can scratch.“ Vähesed paljude seast. Muidugi nende noorte elu erineb minu omast kui öö ja päev, kuid vahel on hea fantaseerida oma mõtetes end sellissesse ellu.

*Projekt, mis oli juba eos määratud ebaõnnestumisele.

Nimelt tõi sõbranna mulle Ameerikast ideaalmehe, kihlasõrmus kaasas. Üks miinuseid oli see, et ta oli kummist. Teine, et ta oli väga väike, päris tillukene isegi. Pakendi peal oli aga kirjas, et kui panna ta toasooja vette, siis 10 päeva jooksul kasvab ta oma praegusest pikkusest 600% suuremaks. Õelastega tegime siis proovi, aga muidugi me ei arvestanud selle vee temperatuuriga... No see selleks. Siis aga ema otsustas, et viib selle sauna, seal vähe soojem kui väljas ja mina ei leidnud miskit, mis sellele ideele vastu räägiks ja nii ta siiani seal saunas on. Ei tundugi väga hull eksole? Kuid siiski – umbes viis minutit tagasi läksin seda vaatama ja oma õuduseks avastasin, et ta polnud sugugi mehe moodi, ega inimese, vaid pigem mingi väga halvasti välja tulnud...asja moodi. Ja siis ma tabasin ära, et OH MIKS KÜLL temaga nii juhtus ja vastus oli ilmselge – kui sauna kütta 80 kraadi kanti, siis pole lootustki, et mõni taoline asi seal püsima jääb. Anna andeks Annelise, aga sa tead küll ju mind, äpradused äpraduste otsa.

Nüüd on käsil koristamisetuur. Kodus vahetati radikad ära ja nüüd on siin selline tolmuralli ja mina pean seda koristama hakkama.

PS. LÄHEN TÄNA TEATRISSE!!! (VAU)

Minu A-st Ü-ni (välja jäävad c, q, z, ž, š, x, y, sest need pole eesti tähestikule kohased tähed).

A nagu algus.

Kui pole algust, siis puuduks ka lõpp. Ilma alguseta poleks meid. „Ma alustan puhtalt leheküljelt“ on üks tore väljend, mida ma pole pidanud kasutama, kuna pole olnud miskit, mis selleks sunniks. Ma loodan, et nii ka jääb, sest ma ei kahetse tehtud asju vaid ikka neid, mis on tegemata jäänud.

B nagu banaan.

...apelsin, pirn, õun – kõik hea ja maitsev. Eriti aga banaan, just selline pisut toores, värske. Olgu siis kokteili, salati lisand või niisama söömiseks.

D nagu diivan.

See on koht, kuhu ma end alati pikali viskan, kui koju jõuan. Kõige parem diivan oleks vast pehme ja mugav, kus ainult lebotaks. Diivan peaks olema ka pikk ja lai, kus oleks külalistel ja endal mõnus olla.

E nagu Eesti.

Oma kodumaa on ikka kõige kallim. Siin on nii palju ilusaid kohti, mida veel avastada ja sõbralikud inimesed. Lemmikkoht Eestis on mul Käsmu. Ma olen seal käinud kõigest ühe korra, kuid ma armusin ära ning viimasel ajal on aina süvenenud tahtmine seal kunagi suvitada. Meri, oma aed ning värske piparmünt peenral.

F nagu filmid.

DVD-sid on mul kokku ostetud täpselt 63 ning alati on olemas võimalus teha sõprade ringis filmiõhtuid.

G nagu geniaalsus.

Igaüks on leidnud end mõttelt, mida võiks iseloomustada sõnaga ’’geniaalne’’, nii ka mina. Muidugi neid mõtteid tuleb pidevalt ja hulgaliselt ning kui ei ole võimalik seda teostada, siis leidub mõni veelgi jaburam idee.

H nagu hetk.

Ma elan hetkes, ma ei mõtle sellele, mida ma teen tunni aja pärast või homme. Hetk on oluline, sest see annab või võtab. Ühel hetkel sa kas rõõmustad või kurvastad, naerad või nutad. Ma ei ela minevikus, ma ei ela tulevikus, ma elan n ü ü d ja p r a e g u.

I nagu iseseisvus.

Ma ei taha kellelegi kuuluda. Mind on raske sundida midagi tegema vastu minu tahtmist. Vanemad lasevad mul ise otsuseid langetada. Kui mu ema rääkis Tallinna Linnateatri näitleja Allan Noormetsa emaga minu tahtmisest lavakooli katsetele minemisest, siis ta ütles, et ega sa ei saa oma last takistada ja nii ongi. Kui ma olen endale midagi pähe võtnud, siis ma ei peatu enne, kui see on sooritatud või olen sellest tüdinenud.

J nagu jalutamine.

Suviti pesitsen ma Muugal. Siin olles olen oma lapsepõlve sõbrannadega tiirutanud sealsetel tänavatel. Need jutud, mis kaasnevad jalutamisega ja kuidas see aeg lendab siis.

K nagu kallistamine.

Kõige lihtsam moodus näidata kellelegi, et ta on kallis. Ma ei kallista kõiki lihtsalt sellepärast, et „see nii lahe ja tore on“, vaid ikka selleks, et näidata oma kiindumust. Kallistamine peaks olema ka mõlemapoolne – tugev, siiras ja, miks ka mitte, julgustav.

L nagu lugemine.

Lugema õppisin paar aastat enne esimesse klassi minekut. Kui ma olin sõbra juures, kes seda alles harjutas veerides, siis ma hakkasin alati nihelema, sest see ei olnud ju raske. Esimeses klassis kui aabitsa sain, siis ootasin kannatamatult millal me kirjatähtedes lugema hakkama, sest trükitähed oli nii ’’tüütud’’ minu jaoks. Kui mul on käsil hea raamat, siis ma võin selle läbi lugeda paari tunniga, oleneb mahukusest muidugi. Aga lugemine on hea ajaviide ning laiendab silmaringi. Lemmikkirjanik on mul Ernest Hemingway ja nüüd lähipäevil ongi plaanis hakata tema teoseid uuesti lugema.

M nagu magamine.

Mis saab olla veel parem, kui hommikul ärgata värske ja väljapuhanuna – mitte miski. Põhimõtteliselt ma võin magada ükskõik kus ja uni on alati magus. On ka neid perioode, mil unetus kallal, siis olen õnnelik, kui saan kasvõi kolm tundi sõba silmale, kuid ega see organismile hea pole, mis on harjunud magama kümme tundi. Kooli ajal on lõunauinakud ka teretulnud, ilma nendeta oleks raske päev erksana õhtuni vedada. Tavaliselt teen ka enne teatrisse minekut tunni ajase puhkuse, kui mul pole mingit erilist ärevust sees, mida vahel juhtub.

N nagu naermine.

Eks sellega on nii nagu on. Pahatihti hakkan naerma olukordades, kus pole see võib-olla kõige teretulnum tegevus. Viimane kord kui naersin end pisaratesse oli siis, kui käisin sõbrannaga „Ohvrit mängides“ vaatamas. Seal siis tekkis olukord, kus näitlejad laval hakkasid itsitama, algul naeris publik ka kaasa, kuid kuna mina ja Nora naersime edasi ja edasi, ei suutnud ka näitlejad pidama saada. Ma pole küll kindel, kas nad naersid meie naermise pärast või neil tõepoolest juhtus midagi väga koomilist seal. Igaljuhul Indrek Ojari ei suutnud enam püstigi seista (jumal tänatud, et tal pink selja taga oli, kus ta istuda sai), Mart Toome peitis oma näo lillevaasi taha ning Priit Võigemast pidi oma näo Andero Ermeli omalt ära pöörama, et ta naerma ei hakkaks (muidugi nad hakkasid). Praegugi venib mul naeratus näole, aga selliseid olukordi on mul olnud palju-palju-palju.

O nagu oma koht.

Ma ei suuda olla igas kohas rahulik, mul on vaja seda õiget kohta, kus ma tunnen end hästi ja mugavalt. Oma koht ei pea olema kodus, kuigi sealgi on mul olemas see meelis paik (oma voodi), kus ma teen kõike – loen, kirjutan, õpin, magan, kuulan muusikat. Külas olles mul on ka komme otsida ’’pesa’’, kus ma saan lihtsalt olla.

P nagu perekond.

Mul on suur perekond – ema, isa, kaks venda ja õde (+ kass Robert). Vanemad on abielus olnud üle 30 aasta ja see teeb ikka paljudele perekondadele silmad ette. Muidugi, kui nad oleksid lahutatud, siis ma ei heidaks seda neile ette, sest ka nemad on inimesed. Kuid kogu mu elu on mul olnud silme-ees ideaalne peremudel ning arvatavasti sellepärast kujutan ma isegi vahel end ette, kuidas ma kasvatan kolme jõnglast. Ega see mingi suur saladus pole, et ma tahaksin endale suurt perekonda ning et ma armastan väikeseid lapsi. Õde palkab ka mind enda kahte tütart hoidma ja läbisaamine on mul nendega suurepärane. Mõnikord tuleb Hera minu juurde ja ütleb: „Ma tahan sulle vist musi teha.“ ja siis ta teeb ühe suure musi põsele, kallistab kõvasti ning naerdes läheb mängima tagasi.

R nagu raamatupood.

Vähemalt korra nädalas leian ma end raamatupoest. Vahel vaatan mõnda ajakirja, kus on juttu minu jaoks põnevast inimesest/teemast, kuid üldjuhul siiski uurin erinevaid raamatuid. Draamateatri vastas asuvas Rahva Raamatus on müügil vanad raamatud ja neid ma ostaks endale hunnikute viisi, kuid ma veel ei julge, sest muidu võib ema mainida: „Aga meil on ju see olemas, miks sa ostsid selle?“ Viimati sai soetatud erinevaid teatriga/näitlemisega seotud raamatuid ja Hemingway’d muidugi, sest tegemist ühe lemmikkirjanikuga. Praegu on silme ees siht „Voldemar Panso päevaraamatud“.

S nagu sõprus.

Kes me oleksime ilma sõpradeta, kellega tühjast-tähjast juttu rääkida, jalutada, kohvi juua, pidudel käia... Lähedased sõbrad saan ma oma ühe käe sõrmedel üles lugeda ning nad on mulle alati olemas. Ma võin neid usaldada, sest need, kelle käest kõrvetada olen saanud, olen oma elust välja praakinud.

T nagu teater.

On ja jääb.

U nagu unenäod.

Ma ei näe kahjuks sellised unenägusid, kus ma olen kellegi teises kehas või tulnukad ründavad Maad, vaid ikka neid, mis kajastavad möödunud päeva sündmusi või ’’salasoove’’. Kuid möödub vähe öid, mil ma ei näe und. Hommikuti, kui ärkan, siis mõnikord ikka naeran selle üle, mida näinud olen või muutun kurvaks, et see kõigest uni oli.

V nagu vihm.

Hoovihm, äike ning seda vaadata rõdult või aknast soe tekk ümber ning aurav teetass käes.

Õ nagu õiglus.

Ma ei salli, kui inimest ei kohelda õiglaselt, ükskõik kellega tegemist on. Ä nagu äpardused.

Ä nagu äpardused.

Neid juhtub minuga pidevalt ning õnneks ma olen selline inimene, kes suudab enda üle naerda ning neid hetki on mul juba piisavalt olnud.

Ö nagu öö.

See pimedus, mis on natukene hirmutav ja nii salapärane, kuid samas ligitõmbav.

Ü nagu üksi olemine.

Siis on hea, kuid ma olen aru saanud, et ma vajan alati enda lähedusse kedagi teist, sest täiesti üksi olles on mul halb olla.

Istun preagu suvila hoovis ning kuulan Jaan Tättet. Sellega seoses sai käidud 31. Juulil Pirita kloostris Tätte kontserdil. Väga tore oli ning tuurile oli ta kaasanud ansambli Udupasun, kellega koostööd tehes valmis uus plaat „Tulemine“. Kontserdi esimesel poolel esitasidki uusi lugusid, mida oli vist kokku 13. Kui ma kevadel vaatasin ETV-lt Täna õhtul Jaan Tätte, siis oli see ansambel veidi võõrastav, kuid see oli see kuradima eelarvamus, kenasti sobivad kokku.

Ja muidugi need vahejutukesed, mida Tättele meeldib pajatada ning mis on väga naljakad. Kui ma neid kuulan, siis paneb ikka imestama, et no kui põnev ja naljakas saab olla kellegi elu. Muidugi ma kirjutan siia nüüd need seiklused. Esimene oli siis selline, et kui ta käis juuni alguses, enne jaanipäeva Peipsi ääres kontserti andmas, oli ta internetist lugenud, et millal oleks kõige õigem aeg teha kasevihta. Eks ta siis leidis kolm tarka vastust 1.) vihta tuleb teha enne jaanipäeva noorkuu ajal, 2.) vihta tuleb teha enne jaanipäeva vanakuu ajal ning 3.) vihta tuleb teha enne jaanipäeva täiskuu ajal. Ega ta muud lahendust ei osanud välja mõelda, kui siis juba küsida sealsetelt kohalikelt, et millal see kõige õigem aeg on ning kontserdil kusagil viimases reas ärkas üks vanem härra üles selle küsimuse peale ning ütles konkreetselt: „Vihta tuleb teha siis, kui aega on.“ Väga tark vastus targale küsimusele. Teine seik oli see, kui ta möödunud aastal Uus-Meremaal käis. Ühel hommikul oli teistest varem üles ärganud ning rannakohvikusse läinud ja kohvi joonud. Üks hetk ta nägi rannal kõndimas üht vanemat meest, kes vaatas merd ning puupulgaga kirjutas miskit rannaliivale. Kui härra oli lahkunud, läks Jaan vaatama, mis seal kirjas oli ning leidis enda ees nime „Emily“ ning sellest olukorrast tekkis Tättel ka uus laul. Väga armas oli see jutt ning ka publiku seast kohtusid südamlikke ohkeid. Loomulikult neid jutte on parem kuulata Tätte enda esituses ning see, mis ma siia trükin, ei ole sugugi see õige.

Ma praegu hakkasin mõtlema, et ma kirjutan siia üles muusika/artistid, keda kuulan. Võib-olla leiab keegi ka endale miskit meelepärast nii et palun väga:

Alo Mattiisen, Ivo Linna, Tõnis Mägi, Jaan Tätte, Marko Matvere, Aides, RJD2, The Filthy Youth, Incubus, Pink Floyd, Nick Drake, Ben Harper, Joy Division, Silverchair, Spiderbait, Bob Dylan, Chalice, Coldplay, Dagö, Doors, Elvis Presley, The Rolling Stones, T.I., Rihanna, Janis Joplin, Michael Jackson, Enrique Iglesias, The Beatles, The Cure, Jimy Hendrix, MGMT, Ruja, Scarlett Johansson, Robert Downey Jr., Radiohead, Aerosmith, Yeah Yeah Yeahs, Urmas Alender, The Script, The White Stripes, Sting, Ramones, New York Dolls, Popidiot, Queen, Freddie Merqury, Panic! At the Disco, Erik Satie, David Bowie, Beck, U2, Placebo, Powderfinger, Led Zeppelin, Justin Timberlake.

Mõnda neist rohkem, mõnda vähem, aga see on üldime muusika eelistus mul.

Eile käisin järjekordselt raamatupoes, mis ka tähendab, et olen nelja raamatu võrra rikkam. Paar päeva tagasi ostsin endale „Kuraditosin näitlejat „Hiirelõksus““ ning nüüd Ernest Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“, „Mees ja meri“ ning „Teatrielu 2005“ ja „Näitleja tehnikast“. Eks ma hakkan neid nüüd järjest lugema, mis väga mõnus ajaveetmise viis.

Emaga käisime teatripileteid samuti ostmas:

31. august, Pea vahetus, NO99

18. september, Hecuba pärast, Tallinna Linnateater

22. september, Kivid sinu taskutes, Tallinna Linnateater

3. oktoober, Margarita ja Meister, NO99 (lavakunstikooli XXIV lend).

Panen panuse, et kõik lavastused on head kui mitte väga head või väga väga head.

Praegu toimub Muugal vist oma laulupidu, see tähendab, et laulmist on hoovi kuulda. Iseasi, kas seda lauldakse otse või tuleb see mõnest raadiojaamast.

Jah, jah, jah, kõik teavad, et mulle meeldib teater ja ma ei väsi seda ka kordamast, et mulle meeldib teater. Aga mulle meeldivad paljud teised asjad ka.

Kunst - joonistada, maalida. Tund aega tagasi tuligi maalimise tuju peale. Algul soperdasin värvidega niisama, nüüdseks on mingi asi valmis ka. See pilt pole küll terviklikult valmis, aga kui saab, siis teen pildi ka sellest ning riputan siia üles kõigile vaatamiseks.

Jalgpall - mängida, vaadata. Jalgpalli vaatamisega kaasneb üks kriteerium - õlu joomine. See muidugi ei tähenda, et ma end purju joon, aga vahel juhtub sedagi. Tegelikult selle alkoholiga on nii, et mida vähem tarbin, seda parem. Eks kõik noored teavad, mis tähendab, kui seda tarbida nõrga organismiga liigsetes kogustes. Mina olen sellest lõpuks õppust võtnud ning joon ainult kas õlu, siidrit või veini. Rumm ja viin on nüüdseks minevik, kuigi salamisi loodan, et rumm tuleb maitse-eelistustesse tagasi.

Fotograafia - eelmine sissekanne.

Eks mind huvitab väheke see ka ikka, et mis on moes ja mis ei ole. See ei tähenda muidugi, et ma kannaks kõiki neid totruseid. Üldjuhul ma pigem ostan kaltsukast endale uusi asju ja neid hakkan töötlema. Eile ma alles ostsin mustad kitsad püksid, lillat värvi ruudulise lühikeste varrukatega särgi ning nahast vesti. Tõenäoliselt nüüd mõni eriline moe kummardaja karjuks mu peale "See kõik on ajast ja arust!", aga jäin ostuga rahule. Kontsakingadega ja aksessuaaridega on see šikk ning tennistega mõnus vaba-aja riietus.

Mäng - mis elu see oleks ilma mänguta. Mulle meeldib tohutult läbi mängida erinevaid situatsioone. Näiteks poeskäik. Kellega ma seal kohtun, millest me räägime, kas juhtub midagi ootamatut jne.

Filmid - võib öelda, et ma kogun DVD-sid, mida mul praegu on kokku 63. Kui ma lähen mõnda filmipoodi, siis hakkavad näpud kohe sügelema, et tahaks tahaks tahaks! On tekkinud omad lemmikfilmid: lendas üle käopesa (Jack Nicholsoniga meeldivad üldiselt kõik filmid. Uskumatult andekas näitleja.), brokebacki mägi, kus on bob dylan?, vicky cristina barcelona, põletada pärast lugemist, kaklusklubi.

Unenäod - üldjuhul kajastavad need mu eelnevaid päevasündmusi. Õudusunenägusid ma ei näe, v.a see üks, millest ärgates oli mul külm higi laubal. Vahel tekitab ikka kadedust, kui keegi räägib oma eriti sürrealistlikest unenägudest ning mina näen ainult seda, kuidas ma teatris olen vms.

Jaan Tätte - kes kuulanud, see teab.

Kontserdid - tunda rõõmu muusikast, inimestest, õhkkonnast.

Regilaul - pärast seda kui käisin kuulamas lavakate "Runolaulud", armusin ma sellesse.



Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida.
Igaühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata.

Fotograafia...

...on saanud viimasel ajal just kui suureks hobiks kõigile, ka minule.
Enne, kui kaamerat veel polnud, siis oli pidevalt situatsioone või värvide mängu, mil tahtsin aparaadi haarata ning seda jäädvustada. Nüüd, kui asi olemas, oli periood, mil see kopitas mul laua peal paar kuud. Avastasin selle pildistamise lõpuks. Ei ole veel miskit erilist korda saatnud, sest kui tahan inimestest pilti teha (esialgu sõpradest), siis on sellele tüüpiline vastukaja "ma olen nii inetu, ära tee minust pilti". Ma arvan, et ei pea olema pidevalt tip-top korras, aga inimesi on igasuguseid.
Kui ma nüüd lähiajal julguse saan, siis kavatsen võõraid inimesi jäädvustama hakata.

Lisan ka mõned pildid, millega maha olen saanud.