Palju Aidest

Kõigepealt ma alustaks sellega, et - palju õnne kallis emme!! :)

Aga nüüd siis selle juurde, et ma olen siiani jube haige, peale reedest Aidesel käiku jäin veel haigemaks kui olin enne. Ometi, see oli seda v ä ä r t. Pole vaja minu pärast muretseda, küll ma terveks saan varsti. Reede, reede, reede. Tavaliselt on ikka nii, et kui midagi hirmsasti oodata, siis see aeg lihtsalt venib, kuid seekord läks kiiresti - eks see on see kool, töö, uni.
Igaljuhul reedel sai siis käidud Tapperis Aidest kuulamas. Kui Kristaga kohale jõudsime (õigemini need viis minutit, mis me bussipeatusest sinna kõndisime) oli minu jaoks suur saavutus. Esiteks, nagu ma eelmisest postituses juba ütlesin, polnud mul õrna aimugi, kus see Tapper asub ja kui me selle poole sammusime, siis väljas tundus see koht just selline nagu USA maffia-filmidest mahajäätud kohad on ning kus hull arvete klaarimine käib. Kuid sees... wow, väga mõnus ja lahe ja... kes käinud, see teab!! Aides ise oli muidugi väga hea, nagu alati. Sellal kui bänd veel laval polnud, siis tuli kõlaritest seda 70'ndate rock'n'roll muusikat, mis pani mul jala nii tatsuma, et Krista pidi paratamatult ütlema "Ele, paluuuuuun..". Pärast esitati ka Dramamama (????) uut videot "Dance", mis oli päris huvitav, mulle meeldis. Ometi nende esinemist me väga ei kuulanud - ehk esimese loo keskel umbes panime joped selga ning läksime minema. Kui trepist alla läksime, siis ma veel kirusin, et need kes ikka uhkelt täis on, neil ei saa väga lihtne olema siit alla minemisega - järsk ja pikk. Kui välja jõudsin, siis oli Mikk seal ja ütles, et tal oli väga hea meel, et ma kohale tulin. Jah, mul oli ka väga hea meel, et sinna läksin.
Pärast olime Siljaga linnas - Hell Hunt ja levikas ning tutvusime kahe ameeriklasega, väga vahvad mehed olid. Üks ütles mulle pidevalt "You're so funny, you're so funny". Ega ma muud ei osanud selle peale kosta kui naeratada/irvitada. Silja seikadest ma ei hakka parem lähemalt rääkima, sest andsin vande, et sellest õhtust teame ainult mina ja tema.

Tuleva reede läheme k õ i k melulokaali Protest güüteetama!!

Kuradi sügis

Head aega suvi, tere sügis. Jah, mulle tegelikult meeldib küll sügis ja üldse aastaaegade vahetumine, aga see, et ma igal sügisel esimese asjana haigeks jään ei ole lahe. Kohe üldse mitte!!
Kuid siin ma nüüd olen - igal õhtul kuum piparmünditee kahe teelusika meega.

Mul on jäänud siin sissekannete vahele väike paus, mis tähendab ka seda, et ma olen kaks korda jõudnud juba teatris ära käia. Mõlemad etendused leidsid aset Linnateatris - Hecuba pärast ja Kivid sinu taskutes. Kui ma peaksin ühte neist soovitama, siis kaalukauss langeks raudselt Hecuba peale. Ma ei saa kurta kivid sinu taskutes näitlejate üle, Indrek Ojari ja Argo Aadli, aga lavastaja (Jaanus Rohumaa) pool jäi mulle nõrgaks, see eest Hecubas olid nii näitlejad kui ka lavastaja (Priit Võigemast) tõeliselt nauditavad, kuigi mõni koht jäi venima. Ojari olen ma taasavastanud - siiani teen suuri silmi selle peale, kui meenutan, et ta sai a l l e s kolmanda katsega lavakasse sisse.. mida nad mõtlesid seal??? Aga nüüd ta on olemas ning naerutab inimesi.

Reedel käisin Aidest ka kuulamas. Pärast etendust tundus see minek mulle jube kahtlasena, kuid kuna pilet oli juba ostetud, siis vedasid jalad mu sinna. Ja ma olen rahul, et läksin - tuli taas meelde miks mulle on meeldinud Aidest kuulata ning meeldib ka edaspidi, st. reedel on taas minek, see kord Tapperisse, kuhu pole veel õnnestunud jõuda. Möödunud kevadel Mikk püüdis mulle seletada küll, kus see on, aga ma ei saanud sellest suurt targemaks "Ma algul ise ei saanud ka midagi aru, aga kui juba teist korda minna, siis on asi selge". Eks ma püüan homme kohale jõuda, olgugi, et see võib-olla võtab aega tund-kaks, sest ma olen meister ka Tallinnas ära eksima või ringiga kuhugi minema.

Lähen ära nüüd internetimaailmast, kohtume järgmisel postitusel!

Kodu, kodu, kodu...

Otsisin internetist pilte ning ma olen end unustanud oma unistustesse omada kunagi sellist kodu nagu neil piltidel on. Muidugi ma ei taha mõeldagi mitu(kümmend) miljonit üks või teine neist maksab, aga minu mõtetes on mul selline kodu juba olemas.

New York Fashion Week

No nii. Praegu on siis taas käes see aeg, mil tõenäoliselt kogu maailma naised on naelutanud end kas teleka või arvuti ekraani ette ning jälgitakse suure põnevusega New York Fashion Week'i. Nõnda ka mina ja olen leidnud paraja portsu lemmikuid, mida otsustasin ka teiega jagada, sest ma ei ole kitsi. Muidugi on mu salajane unistus kõiki neid komplekte omada, kuid praegu peab piisama piltidest.

DKNY











Herve Leger











Lacoste


















Marc Jacobs