Ma ei oska enam miskit sellest talvest arvata.
Eile hommikul ärgates oli tuju iseenesest hea, kuigi pidi taas kooli minema, aga pärast loenguid, kui kodu poole 'jalutasin' läbi tuisu ja tormi, siis oli küll tuju allapoole igasugust arvestust. See lumes sumamine on juba nii ära tüüdanud. Jah, jah, ma tean, et ma olen 'tüüpiline eestlane', kes vingub, kui lund pole ja kes vingub, kui lund on. Aga on juba 2. v e e b r u a r..

Kahe kuu pärast tatsan ma juba mäe otsa lavaka juurde ning pistan oma avalduse postkasti ja nädal hiljem saan vaatama minna, millal on minu eelvoor. Uhhh. Ainuüksi selle peale mõeldes võtab seest õõnsaks. Praegu. Mida ma vahetult enne eelvooru tegema veel peaksin?! Katkun juukseid ja närin küüsi? Panso "Töö ja talent näitleja loomingus" lugemine edeneb ka tasapisi. See on põnev lugemine, aga oleks seda aega.

Ma pole ammu Käsmus käinud. Tegelikult ma olen seal ainult ühe korra käinud, aga ma armusin sellesse kohta silmapilkselt. Ma tundsin, et see on üks koht Eestis, kuhu ma võiksin iga kell minna. Oleks mul auto, siis lähekski, aga... see suur a g a. Pisikene unistus on seal kunagi suvekodu omada. Armas koht linnast eemal ja mere ääres. Nüüd loon endale konto 'Rahakassa Käsmu suvila jaoks'.



Alati, kui seda lugu kuulan võtab seest õõnsaks. love-love-love